Suur Taevaskoda

Eesti üks ilusamaid looduslikke vaatamisväärsusi on Suur Taevaskoda. Sealne liivapaljand tõuseb jõepinnalt 22,5 meetrit, oruperve suhteline kõrgus on kuni 38 meetrit.

Veel mõnikümmend aastat tagasi ja varem meeldis inimestele sellesse suurde liivaseina oma nimesid uuristada. Mõned nimed on säilinud seal tänini. Suurema osa on vesi aga maha uhtunud.

Suurest Taevaskojast veidi ülesvoolu asuva kärestiku serval on suur Nõiakivi nimeline rändrahn ehk Salakuulaja kivi. Muistendi järgi varjunud selle taha rahvavanemate nõupidamist kuulama hiilinud vaenlase salakuulaja, kes hiljem kiviks nõiuti.

Väike Taevaskoda

Selle paljandi kõrgus ulatub 13 meetrini. Ajaloolaste arvates on liivakiviseinad nimeks Taevaskoja saanud tõenäoliselt selle järgi, et taarausulised eestlased pidasid seal oma kogunemisi.

Legend aga pajatab, et Vanapaganat lummanud koha ilu niivõrd, et ta ehitanud maa alla hulgaliselt toredaid ruume ja nimetanud need Taeva Kodadeks.

Taevaskoja paljandite kõrval voolab Ahja jõgi, üks tänapäeval populaarseim kanuu- ja süstamatkade läbiviimise koht.

ahja

Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala

Suur- ja Väike Taevaskoda asuvad Ahja ürgorus. See on ligikaudu 19 kilomeetrit pikkune lõik, kus esineb kokku 43 liivakivipaljandit. Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala on vanemaid kaitsealasid Eestis.

Selle kaitseala lõigul on Ahja ürgoru reljeef kõige vaheldusrikkam ja maastik kõige ilusam. Ühelt poolt sadade miljonite aastatega settinud liivakivikaljud, teiselt poolt taustaks tumedad okasmetsad. See kõik mõjub nii emotsionaalselt, et juba vanadel aegadel oli sellel kandil pühakoja kuulsus.

Ahja jõe ürgoru matkarajad kulgevad Kiidjärve ja Taevaskoja piirkonnas kummalgil jõekaldal, loogeldes nii sügavates orgudes kui liivapaljanditel.

Valgesoo õpperada

Sellele rajale paigutati mõnda aega tagasi üks kuulsatest National Geographicu akendest. Lisaks sellele on tegemist põneva ja vaheldusrikka ringmarsuudiga. Teekonnal saab näha siirde- ja kõrgsoo alasid, viljakat põlismetsa ning rabamännikusse.

Raba on meelispaigaks metssigadele ja põtradele. Siin-seal näeb hiiglaslikke sipelgapesasid, metssigade porivanne ning rähnide korruselamuid. Hea õnne korral leiab mõnelt mättalt ka ulja karukäpa kraapsu.

Põlvamaa Talurahvamuuseum

Muuseum rajati 1971 aastal Kalju Kermase poolt. Ta kandis muuseumi rajamise mõtet oma hinges juba aastaid, otsides sellele sobivat paika. Sellise koha, Karilatsi koolimaja, pakkus välja elu ise – kool suleti 1972. aasta kevadel – ja korras hooned koos maa-alaga olidki olemas.

Teine mõte, mida muuseumi looja Kalju Kermas kandis, oli rajada muuseum rajooni koolide ja õpilaste ühistööna selleks, et “iga noor inimene tunnetaks oma kohta ühiskonnas ja elus. Ja nii juhtuski. Kokku tehti muuseumi rajamisel neil aastail ühiskondlikus korras 42632 töötundi (neist 34115 õpilaste poolt). Seega võib öelda, et Karilatsi muuseum on valminud õpilaste kätetööna.

Täna on Põlva Talurahvamuuseum omanäoline vabaõhumuuseum Lõuna-Eestis. Meie 5 hektari suurusel maa-alal saab tutvuda endise Karilatsi (Kähri) valla 19. sajandi lõpukümnenditest ja 20. sajandi algusest pärit vallakeskuse, koolitalu, punaku talu ning rehielamuga. Lisaks on muusemus Põlva maakonna looduslik makett, Hollandi tüüpi tuuleveski, mesitarude ait ning auru- ja rehepeksumasinad koos erinevate põllutööriistadega.

Maanteemuuseum

Maanteemuuseum on piire nihutav näitusekeskkond vabas õhus; ootamatu arhitektuur Lõuna-Eesti maastikus; ajas ja ruumis lahti rullunud tee, kus liiguvad ajale jalgu jäänud ja tulevikusõiduvahendid.

Ainulaadsesse näitusekeskkonda sisenedes näeb liiklusmärke, mida tänastel teedel enam ei kohta. Tee-ehituse saladustesse võimaldavad pilku heita teekatendite ristlõiked. Väärikas koht on eskponeerimiseks leitud Eesti vanimale terasest maanteesillale nimega Vati. Kes soovib, saab tutvuda suurte tee-ehitus- ja hooldusmasinatega otse neile omases töökeskkonnas.

Eesti- ja Liivimaa paikadest pärinevad teelõigud paiknevad süvendis, mida mööda kulgedes kogeb erinevate ajastute hõngu. Jalutuskäik läbi ajastute algab sooteest ja lõpeb asfaldiga. Teede ääres näeb möödunud aegade keskkondi, muu huvitava kõrval saab uudistada ajaloolisi sõiduvahendeid. Rännakut saadavad Eestis esmakordselt kasutatavad graafilised betoonpildid.

Kiidjärve mõisa park

Esmased teated Kiidjärve mõisa kohta pärinevad 17. sajandi lõpust, mil mõis kuulus von Zögedele. 1726. aastal eraldati mõis Vana-Kuuste mõisast, omanikuks sai H. von Schlippenbach. Praegune nimi võeti kasutusele alles 18. sajandil.

Park rajati tõenäoliselt 18. sajandi teisel poolel üheaegselt mõisasüdamiku hoonete ehitamisega. Nelinurkse kujuga pargi piire tähistavad kolmel küljel vanade võimsate tammede read. Osaliselt on säilinud geomeetriline teedevõrk ja pargi sisemine ruumiline jaotus.

Pikliku Kiidjärve suurus on 13,8 hektarit, selle kagukaldal pargi loodenurgas on liivane supluskoht. Pargis on külarahva jaanituleplats ja suur kiik.